Soovitan teha aias ringkäigu ja vaadata, kas aed üldse sobibki rooside kasvatamiseks. Mida tuleks tähele panna?
Roos vajab õitsemiseks päikesepaistet. Näiteks hoone põhjapoolsel küljel võib roosipõõsas küll väga kenasti edasi areneda, kuid õisi annab minimaalselt.
Samuti ei sobi roosile puudealune koht, kus küll täisvarju ei ole, aga lauspäikest ka peale ei tule. Liiatigi tuleb seal konkureerida juba täiskasvanud taimedega mullas sisalduvate toitainete pärast.
Kuna roos on väga esinduslik, aga samas ka pretensioonikas lill, siis mina ei soovitaks teda istutada ka püsilillepeenrasse või vähemalt tuleb väga hoolikalt mõelda konkreetse sordi sobivust ümbritseva taimestikuga arvestades nii tema kasvukõrgust, laiust, värvi kui ka mullastiku väetamist, sest teadupärast on roos ka väga nn „näljane” taim. Rooside ja püsililledega ühes peenras mängmist soovitaks pigem juba kogemustega roosikasvatajale, kes tunneb kasvatavate sortide eripärasid.
Kasvukoha valikul on kindlasti olulised ka nii mulla viljakus, põhjavee lähedus, külmatsoonid jne, kuid õigete kasvatamisvõtetega annab siin väga palju ära teha. Kui neile asjaoludele natuke tähelepanu pöörata, siis ei saa need kindlasti olla takistuseks, et me ei saaks oma aeda roosipeenraid rajada.
Roosipeenra ettevalmistamine
Olles valinud välja kasvukoha, kuhu langeb soovitavalt vähemalt neli tundi otsest päikesevalgust, tuleks see teha umbrohupuhtaks. Kui peenra rajamisega ei ole kiiret võib maapinna katta üheks hooajaks musta kilega. See aitab oluliselt kaasa hilisemale võitlusele juurumbrohtudega. Kui aega nii kaua oodata ei ole, siis tuleb kõik umbrohud käsitsi eemaldada.
On mitu erinevat võimalust, kuidas takistada roosipeenra servast levivaid juurumbrohtusid.
Kõige levinum on labidaga lõigata peenra äärde sirge serv. See on eelkõige moodus virkadele aednikele, sest antud tegevust tuleb paar-kolm korda suve jooksul korrata.
Tihti kasutatakse plekkribasid, mis tuleb asetseda sügavale peenrasse ja mis takistavad tõhusalt umbrohtude peenrasse levimist.
Väga kenad näevad välja ka maakivid või paekivid. Siin tekib siiski sama probleem - varsti ilmuvad kivide vahele kõrred ja neid tuleb käia sealt käsitsi välja kitkumas. Tihti tuleb selleks isegi kivid paigast veeretada. Kõrvaloleval pildil on väga hea lahendus, kus kivide alla on paigaldatud juuretõkkekangas (kasutada võib ka tavalist peenravaipa).
Jõudsaks arenguks vajab roos, peale valgusküllase kasvukoha, ka viljakat mulda. Selliseid kohti on meil Eestis vähe, kus midagi maapinnale juurde anda ei ole vaja. Meie soovitame mitte jääda lootma ainult kunstväetistele, vaid rikastada mulda ka komposti ning kodusõnnikuga. Roosoja talu kasutab oma roosipeenardes mitu aastat seisnud hobusesõnnikut. Kuna meie mullapind on kohati õhuke ja lisaks veel väga savine, siis peale sõnniku lisame juurde veel sõmerat metsamulda ja komposti. Nii saab roos endale hea vundamendi ja loodetavasti aastateks!